Tõnis Kõivu grupeeringu teod vol XIX


..sain suunise, et eriti veidrad kohtuasjad võiks paremini lahti kirjutada. Tjah, palju neid mitte veidraid ongi.. Aga soovitus soe ja õige, tänan. 
Kirjeldan lahti kõigepealt selle kohtuasja, kus palusin kohtul mind aidata, et saaksin tagasi raha, mille pankrotihaldur mu ettevõttelt minema kantis. (lisaks ettevõtte kantimisele, eelnevalt kirjeldatud) Asjaolud olid järgmised. Oli 2012 aasta kevad. Pankrotihaldur (mu ettevõtte Agenor OÜ pankrotihaldur Andres Hermet) oli juba üle kolmveerand aasta mämmerdanud ja venitanud mu ettevõtte rajatud vee-ettevõtte müügiga. Tasapisi muutus ta retoorika ülbemaks ja sõjakamaks, tajusin, et asjad ei ole enam korras.
Palusin pankrotitoimkonnalt suuremat aktiivsust ja selguse loomist, mis viis halduri rapsimisele ja nii ta 6.märtsil selle ettevõtte ära kantiski. Tõnis Kõivu poolt manipuleeritava külaseltsi valdusesse. Haldur sai muidugi aru, et ta pidi (mingil põhjusel) panema enda pea pakule, sest sooritas ka seaduse mõistes lubamatu teo. See ajendas siis loogiliselt juba teda tegema järgnevalt kõike endast olenevat, et nö kuriteo jälgi kinni mätsida. Sellest, et tegelikult mängis toimkond juba ammu kokku, kirjutasin eelnevalt.

Kuidas seda teha? (kambakat) Nagu näha, on klassikaks ikka „vana hea“ raugemine. Termin, mis paljudele midagi selget ei ütle ja seega hea trikk. Mis loom see raugemine siis on? Raugemine on selline mõnus (haldurile aga enamasti ka pahausksele võlgnikule-) olukord, kus haldur nõuab raha juurde ja kui ei siis  – kaob võlgnik, kaovad võlausaldajad, toimkonna kontroll ka. Oled vaid tore haldur, kellel kõik varad taskus ja muudkui toimeta.
67-86-leping-988-lk-11.xps   raugemise soov 2.2.19 

Nii. Kuidas siis asja ajada? Prohmakaid ja läbipaistvaid sigadusi niigi juba oli, eks otsustas samaga jätkata. Kujutage ise ette – momendiks oli ettevõtte arvel juba kogunisti üle 21 000 euro ja haldur on just valmis vorpinud lepingu, mille vähemasti näiliselt on tulu tulemas aga ei – teeme ikka raugemise, sest ma ei usu sellesse asja enam. Lisaks olid halduril teada 30% osalus Pirita kortermaja krundil, 2 perspektiivset laenu tagasi saada ja veel asju. Magus mäng seega vanale sägale sel alal. Tuttavlik? Ju on.
Jah, mul lihtsalt vedas kohtunikuga. Ta ei andnud raugemist. Oleks andnud, oleks olnud kõik. Ja vaevalt ma seda üle elanud oleksin. Läks teisiti.  

Aga seejärel võttiski haldur kätte ja kantis pea kogu arvel oleva raha – üle 21 000 euro rutuga minema. varjas seda pikki kuid, tal ned õigused ju. Mitte nii lollisti ei kanditud see raha, et läks kuhugi ja kuidagi. Tema kogemuste juures.. trikk oli tal selline, et ta kandis rahad minema kunagise reaalse nõude alusel, mille ta aga ise massnõudena (leping p 2.2.16) võõrandas ja mille ostja reaalselt notari juures omandas. Ostja, ausa riigikogulase Tõnis Kõivu juhitud külaselts, oli muidugi kõige sellega hästi kursis ja siin ei olnud nende vahel mingeid segadusi. Kõik laulsid nagu ühest suust, et kõik on korras. Muidugi, nende jaoks oligi.  

Aga taas haldur see, kes džoti ette läks. Miks? Muid võimalusi polnud. Kui ma vaatlen nüüd sellise Holmes’iliku deduktiivse meetodi alusel tehtut, siis pakun välja, et isegi sellest 21 000-st ei oleks piisanud, et nii suure kaliibriga sell oleks sellise teo peale läinud. Riigikogulasest otsene kasusaaja pidi palju kulisside taga tegema, et nii sünniks. Ja et hiljem kohtus see jama taas lehkama ei hakkaks, on vist nii?  
No ja jõuangi kohtuasjani. Asjaolud.
- Haldur andis 6.märtsil 2012 ära mu ettevõtte massnõude. Fakt lepingust, p 2.2.16 ikka taas.
- Juba 14. Märtsil 2012 kandis ta sellesama massnõude alusel 21 303 eurot ikka ise, mu ettevõtte kontolt. Fakt kandest, keegi ei vaidle, et oli. (muide, 1 arve jäi ka maksmata – polnud enam raha arvel aga arve esitajale see pole kunagi muret tekitanud..)

Mis siis teha? "kinni ka minna ei taha ja raha anda ei raatsi ja ne." Tuldi välja „geniaalse“ käiguga – haldur palus kohtusse tunnistama ja tunnistaski: „ei, ma mõtlesin selle lepinguga ikka, et see massnõue ei ole võõrandatud, miskit kusagil mujalt aga on, noh kusagil kõrvalt oli veel nõue või mitu“. Täielik mula? Ma arvan ka nii. Kohus arvas teisiti jällegi. Ja puhtad poisid läksid oma teed, uutele tegudele...
Sellid said boonusena veel hulga õhku täis õigusabikulusid mu käest tagasi ja ma sain..... mida ma sain? Sain taas ühe kunstiteose omanikuks, mida siis Teiega siin jagan, mis muud.
 67-84-2-14-62582-protokoll-261015.doc   
 67-85-otsus-2-14-62582-del-isikuandmed-maas.docx 
Nii. aga sellega asi veel ei lõppenud - kodanikud ju kinnitasid kohtus, et hoopis see teine kohustus läks külaseltsile üle. nii, siis on mind eksitatud, ma ei pidanud maksma kompromissiga mingeid summasid enam kui need olid (mis siis, et tänini mu eest salaja-, ei seda enam!) võõrandatud?
esitasin Riigikohtusse teistmise õigeaegselt, ehkki toibumine asjadest võttiski pea 6 kuud.
 67-87-agenor-ou-teistmisavaldus-0.pdf   Mis arvate, kas sain õiguse? ei. 

Mida on siin õpetlikku? Vat siin ei oskagi kohe öelda, sest uut käitumisjuhendit nagu välja ei joonistugi – sa ei saa panna kätt ette kui sinu hooldaja, volitatud isik (nt juhatuse liige, maakler) midagi teeb ja siis oma tahet koos kokkumängiva teise poolega „uuesti tõlgendab“. Kui kohus „leiab“ selle õige olevat, siis oled saanud täiega õigussüsteemilt näkku ja teha polegi nagu midagi. Eks see on ka põhjus mu kirjutamiseks siin, sest ainuke lootus tulevaste põlvede kaitseks on seesinane süsteem ümber korraldada, muidu on jama varsti hoomamatu (kogu õiguspraktika muutub läbi selliste kähmakate anarhia praktikaks, on seda vaja?).
NO AGA niipalju lisaksin - kui tead, et siit peaks edasi arendama lepingukindluse vms juttu, anna pln teada!!!