Tõnis Kõiv ja ta grupeering vol II


2009. korraga hakkas muret sisse sadama uksest ja aknast. Muidugi võimendas seda MaSu ent minu ettevõtte ja minu jaoks tegi muret hoppis suunatud rünnete julge kasv. Algas see nii, et mu ettevõtte (Agenor OÜ) tegevjuht teatas ühel päeval rahulikult, et mu ettevõttel (pange tähele – probleemid mitte tal, eksju, ettevõtjad!) on võlgnevus veetarbimise eest. Seda ressurssi (V-K) ostis mu ettevõte lepete järgi sisse naabruses olevalt kaevu omavalt firmalt Mõigu Ehituskoodis AS ja siis juba korraldas edasi jaevahenduse tarbijatele piirkonnas. Leping kohustas nii.

Ja juba oligi asi nii hull, et koheselt peale minu kui omaniku ebameeldivat üllatamist järgnesid kibekiiresti pankrotiähvardused. Summad algatuseks 300-400 000 EEK aga ikka ajab närvi kui pole sellist kogemust. Tegevjuht ise (Lauri Tamm) tegi kiirelt firmast sääred. Mingil toona veel imelikul põhjusel oli ta jõudnud samal ajal veel paar sikku keerata. Oligi kutt kiiresti kadunud, failid ja tööajalugu ettevalmistatult tööarvutist kustutatud (tähelepanu, ettevõtjad – sellist asja tuleks ette näha). Koheselt lisandusid ettevõttele tagasilöögid saneerimises, kus üks tore „ekspert“ Urmas Tross teatas (minu raha eest muidugi) oma saneerimise plaani analüüsis kohtule, et ta ei saa olla kindel, kas mu ettevõte ikka jätkab edaspidi taas kasumlikult. Lahe lähenemine, kas pole?
Saneerimise tagasilöögid, rahaline kahju… muudkui tuli jamasid peale. Ja mis kõige hullem – see kõik oli juba siis nii ebanormaalne, kunstlik ja seaduse mõttest väga kaugel, mis pidevalt juhtuma hakkas. Et mitte laiali pulgenduda, ütlen, et tulen siiakohta hiljem korraks tagasi – nii Lauri Tamme kui Urmas Trossi edasised käitumised näitasid, et nad olid juba ammu selle suure mängu osalised olnud. Selle mängu, mida minuga grupeering „mängis“, osalised.

Aga jah. Suvi 2010. Vesi kadus kuhugi; MEK laias ja kiusas külaelanikke ähvardustega vesi kinni keerata; arvatava veevarga puhul prokuratuur keeldus aitamast; Rae valla juhid parastasid tulevast pankrotti. Selline moment tekkis. Arvatavast veevargast. Kuna mure kasvas ruttu suureks, siis sai pandud elanike ja ettevõtete vahele veemõõtja ja varsti oligi selge – keegi elanikest hävitab nimme vett. Eesmärk? Toona ma arvasin vaid, et vaenamine. Sellest edaspidi.  

Sügis 2010. Haiglane veekadu muutis teemad üha süngemaks- pankrotiähvardused; MEK’ga veel ka veekao ja kulu pärast juba 2 tulist kohtuvaidlust, kusjuures neid tuli esindama Urmas Tross (mu hinnangul siis juba kui saaki (mu ettevõtet) omaks ampsuks haistev isik, mul on õigus mu arvamusele); pidev küla ähvardamine vesi kinni keerata; MEK kategooriline keeldumine elanike veemaksed otse maksta lasta; Pidev jagelemine Rae valla esindajate ja advokaatidega kõiges selles Rae arrogantususes, mis tookord oli kordades vähem vaoshoitud kui nüüd...kõigele lisandus veel kusagilt kännu tagant välja karanud külaseltsi (väike-peetri külaselts MTÜ) ja selle aktivistide poolne ähvarduste ja hirmutamiste võimendamine elanike suunal… ikka paras jama, ütlen Teile. Ent (sic!)kogu selle lisandunud elanike närvi ajamise juures ilmuski taas pildileTõnis Kõiv, kes hakkas käima minult maad kuulamas, et mida kavatsen teha ja samas kinnitas, et ta muudkui rahustab küla, noh nagu hea vahemees. Mäletan kuidas ta ise ja Marge Kõiv rõhutasid oma „rasket lisakoormust minu pärast“.

Pinges suhtlused kasvasid väga jõuliselt ja tunnistan, et enam ei osanud parimat lahendust välja mõeldagi. Teadsin, et kõik see veemajanduse jant on üle elatud vaid selle kindla äriplaaniga, et tulevikus maksavad Mõigu Tehnopargi ettevõtted omad liitumistasud ja siis unustab vahepealsed jamad lihtsalt ära. Kuivõrd Rae vald oli