Mõtisklused 3 täiendasin 30.03.2019 kl 13.50


Panen seekord uued mõtted algusesse.
Tahtsin Teile turakast rääkida. 
Kõigepealt aga Mart Meri värske mõte - kas eestlased suudavad endid kokku võtta, et taas ära tunda vale, oli üks juhtmõtetest.

Minu eksirännakute kaugem mõte ongi selgeks teha kaasmaalastest ausatele aga naiivsetele inimestele (ca 92% populatsioonist), et hetkel on meid lollitamas ja riisumas väike jõuk, hästi struktueeritud jõuk, kes üksteist juba lõhna järgi ära tunnevad ja ei kohku tagasi eriti millegi ees. aga me eirame seda.
Ja laseme endid riisuda.
Siis elame kõik oma valu lähikondsete peal välja ja olemegi ühed õnnetusepuntrad, kes endid süüdistavad. nii ei pea olema!
EKRE meestest võib abi olla. Võib ka mitte. Teised vist ära seotud. (miskit - ME laseme teie Savisaare priiks aga siis suu kinni siin ja seal...ok on vastuseks). Kahju.

Et siis ma olen juba tänase materjali baasil võimeline tõestama, et nii see süsteem Neil täna toimib. Kui keegi sellest süsteemist, mille osaks on kahtlemata Tõnis Kõivu grupeering, miskit räiget korda saadab, siis pestakse ta puhtaks. Niimoodi venitades ja hanitades nagu olen Teile kirjeldanud.

Kodanikud ei pääse küll üleüldiselt karistusest (luban) ent hetkel on väga raske ja rusuv, tunnistan.

Aga siis paari sõnaga turakast. Teate seda mängu eksju? Ässad üleval ja numbrid all. hetkel on isikud väga meelevaldselt endile omistanud mingi kaarti, mille alt ta end ette kujutab. Ettekujutuse kinnituseks käiakse võimukandjatega tihedalt läbi, võimeldakse välise sära nimel ja tehakse erinevaid kingitusi.
Nii osteteakse endile indulgents, mida ikka vahel vaja on. Selgelt on selliste indulgentside validaatoriks prokuratuur, kohus, ametnikud üldse.

See inetus peab meie Isamaalt kaduma.
Küll see varsti ka kaob. Võtmesõnaks on puhtama hingega uued põlvkonnad, suuremad avalikud andmemahud, avalik hukkamõist.

P.S. Kõigi meie silme all toimub täna ERR inimeste  agooniline trall eesmärgiga sõnu ja vahendeid valimata reformikaid ja sotse üles haipida. Pange tähele juhtide kõnepruuki, seejuures ka poose  ja ilmet, mis vastu vahib. Needki on meie kaasmaalased ju. Aga müüdud hinged. Niimoodi seda kõike tolereerides me kaua ei eksiteeri, inimesed, saage aru ometi!

Kirjutan järgmises artiklis isikud ja nende teod järjest välja. Alguseks on see piisav.
-----------------------------

Suhtlesin just tuntud vandeadvokaadiga. Ta soovib mulle head aga hindas seda Hermeti vaidlust
piisavalt pessimistlikult. Tegemist on tõendite hindamisega ja siin on perspektiivi raske lubada..
Selline asi siis.

See situatsiooni hinnang väga targalt ja väga kogenud inimeselt  pani mind väga tõsiselt asju teise nurga alt vaatama. Et siis oleme siin oma noores demokraatias märkamatult jõudnud ajastusse, kus tsiviilvaidlusi annab ära mämmerdada kenasti, vaja on vaid ühe poole suhtes "õrnalt greenis" empaatiaga kohtunikku (minu asjas mitmeid, isegi nagu poole tosina jagu) ja tasapisi muutub otsese, tahtliku, ülisuure kahju tegemine millegiks "no pole hullu, läheme nüüd eluga edasi" asjaks.
Räige, kas pole? Kas sooviksite endale või oma sugulasele seda? Kas kohtunik annaks sama hinnangu samalaadetele asjaoludele kui kannataja oleks tema lähikondlane? Kindlasti mitte. Vastupidi - kisa taevani oleks ilmselge tulema.
Seega siis täna kehtib Eestis Nende õigus ja meiesuguste lihtsate inimeste õigus. Sellest ma pole jah palju rääkinudki kui palju tuleb tagasisidet otse "näkku tegemistest" kohtusaalides kodaniku suunal aga viimase aastakümne trend on hull, jaburalt ebamõistlik.

kes ja kunas alustasid ettevõtjate üleüldist laimamist, me peaksime mäletama üsna hästi. Nüüd siis näen ka mina enda turjal selle vilju. "Mida ma, ettevõtja-raisk siin kobisen üldse?" kumendub ammu juba läbi ja selle varjamatus kasvab, mitte ei kahane.
E-valimiste järjeokordne, veelgi osavam kübaratrikk läks küll korda ent ehk läheb seekord nii, et sellest sigadusest ei piisanud ja ettevõtjaid kulakuteks sõimav, endile korralikult ettevõtjate loodud varasid taskusse kahmav seltskond lõpetab nüüd.
Kes teab.

Nüüd praegu just, küüditamise 70-aastapäeval, mõni päev hiljem täpsest räige riikliku kuriteo aastapäevast, on paralleelid kerged tekkima. Täna ei hinda paljud aga seda, millise hinnangu annab tulevane põlvkond praegustele ametkonna tegudele. Võin ette öelda - paljusid tänaseid "edukaid ametnikke" hakkavad nende lapselapsed lausa avalikult häbenema ja põlgama. Suur osa on siin internetil. Enam ei peida ega ei ilusta oma sigadusi nii nagu seda sai teha aastakümned tagasi.

Mnjah, pean tegema hetkel pausi. tahan küüditamisparalleeli rohkem lahti mõtiskleda ja rääkida ka võrdlusest turakamängu ja kohtupidamise vahel. neil päevil.

Terv