Kõivusaaga lõpu eel vol I


Tere!

Maskid on ära langenud ja võitlus oma "paradigma" püsimajäämise eest ehk siis lihtlabaselt "omade jopede puhtakspesemise eest" käib armutult.
Just sain kätte järjekordse kohtumääruse järjekordses tsiviilasjas. Ehkki olin (mu ettevõte Agenor OÜ oli-) kaevanud pankrotihaldur Andres Hermeti juba varasemalt ulatusliku kahju tekitamise eest kohtusse ühtepidi,  soovitati, et lisaks peaksin täiendavalt kaebama halduri kohtusse ka selle teise hagiga - sedakorda vastutavana tegude eest kui juhatuse liige. Ja koos temaga seekord ka toonased pankrotitoimkonna liikmed.
Mõte - kui kohus lammutab ühe hagi siis jääb teine. Asjakohane meil Eestis Nii ka toimisin.

Nimelt tõi Andres Hermet vahepeal, aastaid hiljem, lagedale toimkonna protokolli, kus kirjas, et justkui ka toimkond osales arutelul, et mu ettevõtte vara võiks müügi asemel lihtsalt ära kinkida..
Pange tähele arutelu - äkki kingiks? Ok, nõus, kinnitab justkui toimkond! (loe: vol XI)
Näha oli aga selleks ajaks selles esimeses kohtuasjas, et mitmele kohtunikule hakkas antud lüke täitsa meeldima - süü jagamine nii, et lõpuks on mingi kamp igaüks natuke süüdi ja natuke pole ka ja seega pole süü mõõdetav, tuttav nõukaajast.
Kuidas sai selline protokoll üldse "ootamatult välja ilmuda" on omaette lugu. Minu toonane kaitsja õigel ajal mulle head nõu ei kippunud andma ja nii liitus see võltsingumaiguline üliitis toimikuga ja sellega tuli arvestada.

Hagesin seetõttu neid isikuid ka teistpidi. Lõivu maksmise osas lootsin Riigi vastutulelikkusele, sest paljaks riisutud isikut võiks ju leebemalt maksustada ja muud põhjendused, mis vastavad siiski vaid ainult tavaloogikale, mitte sellele "kõrgemale". 
Kohus mulle vastutulelikust ei osutanud.Aga et asi jäi seetõttu arutamata siis siiamaani oli kõik lubatav.

Edasi on aga asi kiiresti jaburaks läinud. Algsest määrusest tuli pauk, et kohus on teisele poolele mõistnud välja üle 1500 euro õigusabikulusid. Kõik, mis ta nõudis ühesõnaga, maotult. See käis kuidagi väga lihtsalt - kohus, jah, võib küll küsida teise poole arvamust enne kui asi üldse menetlusse võtta. Seda aga, kas teisel poolel on õigust kulutada kohe 9,21 tundi magusa tariifiga oma arvamusele, pealegi ajades kopeerituna vana joru...? Siin ootaks nagu kohtult erapooletut suhtumist võõrasse rahasse.
Aga mõisteti välja korralik summa. Kolm miinimumpalka ca. Seda sõna otses mõttes taaskopeeritud mula peale stiilis - me siin oleme palju mulisenud ja siis veel muretsemise peale palju aega raisanud ja selle ka mulinasse juurde lisanud, palun pange see juristikiusaja vigaseks maksma. 

Sellist asja nimetatakse üritamiseks. Ei lähe see pettuse ega muu grafaa alla, vandeadvokaadid ja kõiksorti juristid teavad ja teevadki viimasel ajal kogu aeg nii. Ok, aga kohus... Lasta selline sigadus lamedalt läbi??
Minu jaoks polnud see esimene kord kui kohtunik lajatab teisele poolele tuhandeid eurosid nimetatud esimeses kohtuasjas Hermeti tegude vastu määras kohtunik meelis Erik vastaspoole ülipuhtalt õigeks ja määras talle õigusabikulusid lausa 12700 eur. uskumatu? Aga pole.

Nüüd siis. Kaeblesin edasi, mis muud. Ja eile siis saingi pisut leebema otuse - äsjase määrusega saadeti mind küll suures plaanis taas pikalt ent kahandati ligi poole võrra riisuja (minu arvamus) õigusabikulusid.. Peaksin nüüd rõõmust lakke hüppama?
Seekordse asja iva, mis kasulik lugejale, seisneb selles:
1. - Tegelikkuses on sedasorti kaebus (lõivu või menetluskulu suuruse üle vaidlus) teise omapäraga ja kohus oleks pidanud/peab ise otsima tõendeid, kas mu väide - kodanik Madis Saar on siis Andres Hermetiga kuidagi firmades mestis- vastab tõele või ei. Ma kordan - Kohus peab seda ise tegema. Väita, et ma ei esitanud piisavalt häid tõendeid, on seega teadlikult VALE KOHTUPIDAMINE.

2. - viitasin oma kaebuses ka Riigikohtu resolutsioonile eelviidatud analoogilises kohtuasjas (2-15-3686, seda olen siin eelnevalt ka üles riputanud) , kus kohtunike endi poolt toodi välja, et pankrotihaldur Andres Hermet on piisavalt pädev, et end ise kohtus kaitsta ja seega tema kaitsele raha kuluda ei tohiks. See oleks pidanud demokraatlikus riigis olema alamatele kohtuastmetele Amen! Nagu aga näha, köhiti kõigeselle peale - kõvasti ja varjamatult. Ja mitte üks kord.

Nii võib öelda küll, et ma tuvastasin ja esitlen siinkohal juba 2 aastat suuremahulist õigusanarhiat. Kui paljude teiste isikute osas see täna toimub, seda tahaksin ise ka teada.

  • Kuidas nüüd kokku võtta see õpetlik osa?
    Vaadake ja arutage. Iseenesest mina saan ühtejada just neid üle võlli ja liiga alatuid pauke kohtust tagasi.
    Edastan, sest vastasel korral järgneks häma teemal - ei ja nii pole kunagi olnud.

    Õige oleks vist need eba-õigusemõistmised ükskord kuidagi kokku võtta, et saaksime kunagi ikka koos tõdeda - JAH, tahtlikke ja suuremahulisi jamasid korraldatakse liig palju, need jamad eksisteerivad tegelikkuses ja on suur taak, millest tuleb vabaneda.   Näiteks..!?
    Äkki koguda kuidagi kokku suurem osa igapäevastest sigadustest ja siis esitada need Riigikogule, (kelledest vaid pr. Kersna korraks rahva seas käis ja väga jube hakkas tal "seal all" (noh, nii sõnastasin ise aga konstanteerin selget kõnekat fakti)).
    Jama on ju selles, et kui ettevõtjad ühtäkki massiliselt välja surema hakkavad...mis siis? Ja üldiselt valitseb meil ikkagi ju retoorika, et teise inimese paljaks riisumine ei ole õige tegu...või?

    Lugupidamisega
    Ülar Teppo