midagi filosoofia taolist


Tere!

Mõtteid, mis selginesid peas viimaste aegade sündmuste lisandudes.
Eile nt sai selgeks, miks endine riigiprokurör Evestus rutakalt ameti maha pani, ütleme nii. Pole ju mõtet hakata kusagilt kaugelt tavapärast rada sõnade raiskamisega, et vara veel ja keegi pole süüdi enne kui... jne jne.
Kõik me teame, kuidas täna samalaadsed asjad lõpuks ära JOKK'istatakse aga faktid jäävad ajalukku.
Niisiis tegelikkuses on toimunud suur murrang. Esimest korda löödi käegakatsutav mõra sisse meie õigussüsteemi klantsmunasse. See mõra ei ole mitte väike. Suure kaaluga isikud, selged tõendid, suurt sorti kuri tegu pihtide vahel.

Usutavasti avanevad lähiajal väga-väga mitmete alalhoidlike suud ja avalikkus saab veel tõsise raputuse samalaadsete "ootamatute uudiste" tulvast. Seda on hädasti vaja. Usute või mitte aga seda on sama palju hädasti vaja just suure osa nende isikute pärast, kes on neidsinaseid jamasid viimastel aastakümnetel igapäevaselt korda saatnud.

Miks? Üsna suure kindlusega ütlen oma (tosina aasta pikkuse saaga kestel tehtud) tähelepanekutest - paljud õigust korraldavad ametnikud on oma uinutavalt heas ja kindlas, seega siis mugavas positsioonis pikapeale kohandunud kehtiva ühiskondliku õhkkonna järgi, mis aga aastatega külje peale vajunud on.
Õhkkond, tingituna toonasest poliitikute retoorikast, on olnud aastatega järjest vaenulikum tavakodaniku vastu, ammugi ettevõtja suhtes. Algas see märkamatult kusagil 2004-2005 kui hakkas tunda olema, et elurõõmu hakkab jaguma ka tavalisele inimesele.

Mäletate veel neid aegu? Enamus vist napilt. Väliskaubandus sai julgust. Sisetarbimine sai hoogu. Inimestel hakkas tekkima võimalus endale oma elamine soetada juba sellisel hulgal, et sellest oli rääkida. Ka pangad hakkasid andma normaalse intressiga laenusid,
...ja koheselt hakkas toonane valitsus tõstma erasektori palkasid. Varjamatu huvi oli see kõrgemale tõsta erasektori palkadest. Retoorika oli muidugi, nagu ikka, leninlikult võimas ja miski ei peatanud protsessi.

Põhjus? Pakun oma nägemuse, mul on selle esitamiseks ju demokraatlik õigus...Eliit (juba selle aja peale enda hinnangul ainuõige ja igavene-) hakkas järsult muretsema tuleviku pärast. Muidugi mitte Eesti tuleviku vaid oma tuleviku pärast. Nii asuti rajama betoonmüüre enda Igavese Võimu ja lolli rahva vahele. Sinna siis rajatigi 2-kordne ametnike müür ja selle ette kasakate eskadron - haldurid/täiturid ja muud kilekotisangarid. (aga NB!!! mitte kõik ühe mütsiga). Teeneid nõuti. Teenete eest ka anti vastu. Nii tekitati süsteem. (Tänaseks veel mittetõendatud "süvariik", nagu seda aga juba kutsutakse).

Ise mäletan, et paljudele mõtlevatele inimestele, ka ametnikele see suundumus alul ei sobinud kuidagi. Aga.
Intelligents on ju kohanemisvõime. Lisaks võimendas MASU aeg ametnikes seda tunnet, et nad on ikkagi vihma eest varjule võetud ja seega suure tänu võlgu sellele eliidile. Kelle arvelt kõik käis ja mida elas nendel aastatel üle reaalse töö tegija, selle peale ei tahetud mõelda ja ajapikku õpiti sellest täiesti mööda vaatama.
Kohanemisvõime taas.

Nüüd siis olemegi olukorras, kus paljud muidu hea südamega inimesed teevad sisuliselt sama tööpraaki oma ametipostil, millist teeb ka sihilikult halb ametnik kõrval. Kumbki ei märka enam, millises ulatuses ta kahju sünnitab, sest teatud normid on silme ette tekkinud aastatega. Normmõtlemine, normkäitumine. Olgem ikka täpsed - mittemärkamise puudus on sellel suurel enamusel ametnikest, kes südamest halba ei soovigi, ent tööharjumusest teevad. Ere näide siia. MASU ajal tuli korraga uudisnupuke, et paljud kohtunikud on saanud infarkti või taandunud. Miks? Surve neile kasvas kuni nad hakkasid märkama ja ei talunud enam.. Nii oli. Nupuke muidugi kadus uudistulva ja karavan läks edasi. Sellest momendist kuni tänaseni on uudistes kuulda vaid ühte laulu - kohus on erapooletu, prokuratuur on samuti.

Parimaid näiteid on reas kuhjaga. Nt EW halduskohtutes on nende aastatega juurdunud norm, et ükskõik milline ametkond on juba ette 60% õige, lisandub see protsent, milles ta ka tegelikult õige on ja siis ümmardatakse. Kõik juristid teavad ja räägivad. Mis siis?
Lihtne matemaatika ütleb, et sisuliselt on tulemuslikkus niisugusel kohtumõistmisel 100% ametkonna/ametniku kasuks. Noh, lasteaiakohtade vaidlused on üks erand, ehk mõni taoline teema veel, muus osas pannakse ikka nii jõuliselt, et ihukarvad tõusevad.
Veel tavatult suur näide. Prokuratuur - ainult NEMAD ei näe aga kogu rahvas näeb, mismoodi kuhjuvad endise eliidi ümber tuuseldava seltskonna nahhaalselt kinnimätsitud teod ja samas etalonvaenlase Savisaare puhul...sain ma õigesti aru, et isegi naabrinaisele kasvuhoone rentimist üritati kriminaalseks vormistada???

Tahtsin  aga öelda seda, et paljud ametnikud on tänaseks viidud nagu mingisse kiiva kisutud reaalsusesse, kus ei saakski teisiti toimida, sest - "teised teevad ka nii", "nii oli ju kogu aeg", "nii tundub ju õige olevat" jne.

Ma ei räägi asjast, mida ei ole ise läbi elanud ja korralikult enda läbielatu peal analüüsinud. Selline lahknemine reaalsusest tekib sisuliselt alati koos sellega kui inimene asub pikemat aega mingis mõttes osaliselt isoleeritud ruumis. Näiteks tudengina imestasime - mida pagana päralt on vaja 6-7 päeva 14-tunni kaupa endale mingit jura pähe tampida kui teised inimesed käivad väljas jalutamas, ujumas, kohvikus jne. Aga kuna selles ruumistikus tegid samamoodi kõik, oli see norm. ja tehtud sai. Kümneid kordi, igakord taas enne natuke imestades ka.

Ühele lehele ei mahu see lõpuni analüüs, tagasi Evestusenigi ei jõudnud. Jätkan varsti.