Tõnis Kõivu grupeeringu tegutsemistest XXVIII 15.01.2019


Jah, mõttekas on pealeveerevate sündmuste kohta öelda - "miks ma ei imesta".
Jõuk, kes lootis lihtsalt järjekordselt üksikisiku pikalijooksmisega süütul moel raha teenida, on
pikemat aega suures hädas ja närvis. Reaalajas hulgikaupa toimuvad veidrad sündmused
on osa loogilisest agooniast.

Nüüd sekkus isegi MTA, ta olevat leidnud sellessamas, /minu ja paljude kaasmaalaste hinnangul/ varganäost pankrotihalduri tsiviilkahjunõude asjas, et mul nagu mingi summa Riigile maksmata, maksku ma kähku ära.
Täpsemalt lausa summa 2680,98 eur, mitte väike summa ja seda suutis siis taas seesama haldur nõuda nö tagatiseks, muidu ei saa kuidagi õiglast kohut mõista. Kummaline, et selline dokument pooleliolevas asjad nüüd MTA'd kuidagi puudutas. Kummalisem veel, et nad ei tea samas midagi teisest määrusest, mis kahandas tagatisraha ja mis on ka makstud.

Kes järgmisena üllatab?
Arusaadav, kohtuistung antud asjas on määratud jaanuari lõppu, 16 päeva on jäänud ja ainus seadust järgiv 
otsus saab olla - minu ettevõtte varad tuleb mulle tagasi anda, sest need kanditi teadlikult tühise lepingu alusel ära. Nii ütleb minu kodumaa seadus iseenesest.

Veidrusi tuleb 2-3 kaupa päevas nüüd aga kõike ei saa ka hetkel kirjeldada, mitmegi kurjategija igapäevakohustuseks on nüüd mu blogiga päeva alustada. Mõni teeb seda lausa ülemuse korraldusel, palgaliselt siis. Millest me ikka räägime kui tuleb jälle ette teema, et paljud asjad on võimalikud vaid Venemaal?
Mul on siin aega suuremas pildis mõtiskleda ja mõte, milles ma üldse ei kahtle, on see, et tavakodaniku jaoks on vaja luua selline korralik õpik, mille abil saaks ta lahti sinisilmsusest ja algul teda tabavast šhokist, et:
- Eestis on tegelikult süsteemi nõrkusi ja ametnikest semusid ära kasutavaid jätised enam kui karta oli
- nende vastu saab vaid süsteemselt tegutsedes
- neid talitseb vaid karistuse hirm aga hetkel on paljud täiesti karistamatud, sest antud süsteem (mille püsimise eest me ka pealekauba hingehinda maksame), võtab neid oma osana.
- seega tuleb luua uus süsteem,mis neid karistaks

Teistkätt siis alustati suurema turmtulega ka täitemenetluses. Kirjutasin varasemalt, mismoodi haldur Andres Hermet sujuvalt kohtus aastal 2015 vande all ütlusi andis, mis muutsid tema kunagise käitumise seadusega vastuolevaks ja järgnema oleks pidanud nii kriminaalkaristus kui ühe kunagise hagi taasavamine, teistmine. Nii aga ei läinud, kaotasin hoopis teistmise jaoks vandeadvokaadile 2160 eurot ja haldur saavutas koos kambaga kamba kasuks selle, et mu ettevõte tehti ca 11 000 euroga võlgnikuks, millise nõude saagimine siis nüüd vahelduva eduga paralleelselt käib. Mu ettevõtte Agenor OÜ taas pankrotiks vormistamise taga on neil siis "veel paar takistust". Sestap siis suur nihelemine - saaks mind enne pankrotti ajada, siis pole enam kartustki, et leitakse sobiv haldur ja mind kustutatakse kiiresti, enne ees ootavaid kohtuotsuseid.

Täitur siiski ei ole üles näidanud ka seekord suurt alatust, võtan selle arvesse. Tema kätega soovib seltskond siis asju järsult korda saada aga täituril on ka oma elu elada ja vastutada. Sama nägin paari kohtuniku korral. Ei olnud tahtmist mulle väga alatult ära teha ja otsiti vähemasti muid lahendusi. Minu asjas on seda lihtsalt raske leida, sest ära riisuti mitte 100 000 või 200 000 eurot vaid palju enam ja väga valgustkartval moel pealegi. Nii, et ei ennusta, lihtsalt võitlen.

Olen täiesti kindel, et demokraatlikes riikides vaadeldaks kogu pilti kohtu poolt korraga ja ettevõjat, keda ilmselgelt paljaks riisuti, ei lastaks niimoodi räsida. Eesti aga ei ole veel demokraatlik riik, ei pääse sellisele terminile tegelikkuses haisulegi. Pole ka normaalse demokraatiaga riikidele sugugi omane, et on näiteks üks meile kõigile teadaolev, mitte väike ja mitte nukatagune vald, mille vee-ettevõtte on sisuliselt erastanud kriminaalid (ka reaalselt kohtulikult karistatud ja puha); valla volikogu esimees on vähemasti kolmest kriminaalkaristusest välja pestud isik, kellel lasub suure riisumise kahtlustus ja ka ülejäänud seltskond kannab nimetusi - roolijoodikud, ekskommarid, korruptandid. Ja see on ainult see väike osa Eestist, mida mina tean. Ja tean, et iga teine Eestis vähe suuremaid asju ajav isik (ettevõtja tavaliselt aga ka väga-väga paljud ametnikud) teab sedasama... ja midagi ei ole siiani juhtunud.

Ütlen ausalt, mis minu sees toimub. Lisaks suurenenud kohustusele kiiresti ja ratsionaalselt mitmel rindel tegutseda olen ma mitte enam ammu vihane. Ei, ma tunnen sellist omapärast segu kaastundest, haletsusest ja mingist sügavalt tulevast aimdusest, et nii need ilmaasjad on ikka käinud. Lihtsalt ka minu jaoks oli kõik esmalt väga suur šhokk ja üleelamine. Jah, igal ajal ja iga rahvuse sees on ikka olnud omade hulgast ahnemaid, alatumaid, jätisemaid isikuid. Juba lasteaiast, ammugi koolist hakkab sellest aimdust saama, kes kelleks areneb.
Aga ühiskond tolereerib. Ja siis kannatab. Miski ütleb mulle, et meie ühiskond siiski varsti enam ei tolereeri. Näis siis. Meie inimeste sügav argus ja allaheitlikkus on siiski ka jõudnud taluvuse piiri ületada, miski peaks hakkama murenema siingi. Taas eks näis.

Tahaks küll loota, et saame hakkama ainult tsiviilkohtuga. Ilmalik tuleb ka, nii näevad suuremad seadused ette.