teema


Soovin seda artiklit veel üleval hoida aga natuke modin.Jääb esikohale ere näide nn "ausast kohtupidamisest". Näide siin. Suvi 2018.


Olin just teinud kohtule avalduse menetluse kiirendamiseks, sest kohus pole sammugi astunud juba enam kui 6 kuu jooksul (lubatav on 3 kuud). Põhjus tagasisaatmiseks - menetlus, mille käigus kohtunik oli eelnevalt üritanud asja aegumisega prügikasti saata, sai väga imelike lisaveidruste saatel õnnistuse ka ringkonnakohtult ent hävitava hinnangu Riigikohtult. "Nii Eesti Vabariigis õigust ei mõisteta" oli RK resolutsioon. Ühtlasi leidis RK, et mind paljaks riisunud pankrotihaldur ei saa mitte joonistada kokku meeletuid kaitsekulusid, sest ta tellis need omaenda büroost, liiatigi on ta ise piisava haridusega jurist.

Mu taotlusele reageeris aga taas sama kohtunik meeletu kiirusega. Ja, nagu näha ja tunda sain, varjamatu vihaga. Koheselt määras kohtunik ka kohtuistungi. Tore. Aga siin on nüansid.
- Asjaolud ei olnud muutunud ega lisandunud midagi uut. Miks suuline istung?
-Miks määratakse istung juba 13 päeva pärast toimuma ja minuga ei täpsustata üldsegi istungiaega?  Juristidega lepitakse kokku aga hagejaga...milleks, onju?
Palusin kohtunikul seoses juba varasema erapoolikusega ja hetkel selgelt ründava hoiakuga end taandada, nii on Euroopas tegelikult ammu kombeks. (Mida sa uurid asja uuesti kui ennemgi aru ei saanud). Tulemuseks aga samakiire Ringkonnakohtu otsus - kohtunik on tore poiss, pole tal häda midagi, las mõstab taas (õiglast) kohut.

Olen aga Tenerifel, nad teavad seda hästi..
Tõesti hea juhuse abil sain appi juristi, kes läks istungile. Saan aru kohtuniku ja kostja Andres Hermeti ning tema palju-kirju-ja-palju-arveid-fabritseeriva kolleegi Madis Saare nördimusest. Eks seepärast esineski sisuliselt suure osa ajast kohtunik hoopis kaitsekõnega kostja eest, mitte kohtu pidamisega. Närvid..
Protokoll nagu kõigile teada arusaamatu ja asi vormistatud. Seekord siis leidis kohtunik, et taas pole mul loota midagi - ta leiab, et kahju pole sest kostja on tore poiss.

Eks ma pean neid kunstiteoseid ise ka veel mitu korda lugema, esimene kord on ikka vänge nagu asotsiaali riietus ja korraga läbi lugeda ei jaksa. Hiljuti just avastasin erilise pärli, lisan kohtunik Meelis Eriku mõtlemapaneva lõputsitaadi (kohe päris lõpus, otsus ise ka siin lugemiseks)
"Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et asjaolusid arvestades valitses kostja pankrotivara majanduslikult otstarbekalt ja müüs vee-ettevõtte maksimaalse kasuga, mida vee-ettevõtte müügist oli võimalik saada. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Kahju hüvitamise eesmärk ei ole isikut karistada, mis antud juhul näib olevat hageja peamine eesmärk".

Niimoodi siis. Kantida terviklik ettevõtlus, takkaotsa 2 kinnistut ära kokkulepitud "Ostjale".
Saadud rahale (17551 eur) lisada otsa kassas olnud summa niipalju kui on (ca 4500 eur) ja kantida see ka minema. Kahju kokku siis tegelikult sellest tehingust - 4500 eur ja kogu vara kaotus.
Kordan - hoopis selge kahju tekkis tehingust ja igasugused kasuvõimalused lõikas ära haldur ise, tahtlikult.
Seejärel siis veel deklareerida (Hermeti poolt) avalikult korduvalt, et oligi soov mind varatuks teha...
Kinnitan, et ka nn Ostja (Tõnis Kõivu juhitud külaselts) deklareeris samuti ammust kavatsust petta ja midagi mitte maksta...EW100 ikka täiega??

Mida soovin siin aga rõhutada - tänaseks on (sic!) lausa 3 erineval põhjusel nimetatud "õiglane ja hea leping" TÜHINE.ja seda pidanuks tunnistama nii taaskord 1. aste kui ka 2 astme kohus.
Seda aga ei tehtud ja niimoodi kohut mõista on selge seaduserikkumine.
NB!!! Hoolimata eelmainitud RK lahendist määras M Erik välja ca 12 000 eur kohtukulu ülekohtu all kannatavale haldurile (lisatud otsuses kohe alguses).
Nüüd sai siis nii räigelt pandud kui enam sai. Tubli, austatud kohtunik!
Minu hinnangul oli tegu ka kindla sooviga vaimselt frustreerida hagejat. Minu hinnangul on see kuritegu.

Ringkonnakohtu 2. ringi ostus (endine eesistuja istus siis ka pundis)
Maksta tuleks taas 3000 eur lõivu pluss 2400 vandeadvokaadile kui soovin edasi üritada.
Arvatavasti aga ei taheta seda asja nii kiiresti Euroopa Kohtusse ka lasta, siin Konventsiooni rikkumisi kamaluga ja oravaid ka enam pole kohtute vahel "postiljonideks".. mõni lootus on. Aga mul pole enam raha..
----------------
Olen enda au ja vara eest võidelnud väga kaua. Tunnen, et lõpplahendus on lähedal aga šansid ikka 50/50.
Liiga palju sortse mul vastas ja mina üksi. Jah, siiski mitu väga head sõpra on aidanud, nii üksi ma pole.
Muidu poleks ma siingi. Tänan siinkohal, sõbrad! (ja üldsegi mitte endised, nagu elus ikka).
Saan aru vaid sellest, et kohtunikel on peas stigmatiseeritud mõtlemine - pankrotivõlgnik on a' priori paha ja ärgu mulksugu. See lugu siin aga räägib ettevõtjast, kes aeti näilisse pankrotti ja kes välja võitles (kordan, mul on ettevõte tagasi seoses sõlmitud kompromissiga. Küll täielikult paljaksriisutud ettevõte aga ikkagi õigus hageda ja siin õige mehena selgitusi anda, need on väga suured asjad). 
Kui kohut peavad stigmatiseeritud ja selektiivse empaatiavõimega isikud (kes hoolivad tegelikult vaid oma jopedest ja armastavad neid palavalt), siis on asi tavakodanikule ja väike- ja kesmisele ettevõtjale väga väga halb, arvan mina.

Vaadeldes eilaste "õigete" tänast agooniat...Olen endiselt väga kindel, et 70% neid vaenajaid ja riisujaid täna abistanud ametnikest  ärkab varsti võpatusega sellest hüpnootilisest unest, milles hõljub. Ilus lootus!!! Amen.