Uute sündmuste valguses


Tere,

Kõigepealt eelmises lõimes räägitu jätkuna.Evestuse osas uurimise mittealustamine oli igati ootuspärane. Omade kaitsmine pole enam saladus avalikkuse eest. Eks nad seal peavad suurimaks karistuseks juba seda varalahkumist soojalt kohalt ja veel kuhu - nende mõistes otse põrgusse ehk ettevõtlusesse. Tavakodanik ei pruugi uskudagi, kui suureks õuduseks peavad nad seal riigisektoris isiku "allakäiku" erasektorisse...Te ei kujuta ettegi. Sarnane parteipileti kaotamisega NSVL ajal. Kohutav lugu.

Erasektorile pruugib sellistestki juhtumitest palju kasu olla - et kaitsta nende seas tuuseldavaid "omasid", pruugib tulevikus väheneda see võltsdemokraatia ja tegelik kantseliit. See on asjade loogika. Näiteks võib tuua Reiljani. Tema kaasus oli selline, et nüüd jäetakse tulirelvad alles mittevägivaldse kriminaalkaristuse juures, mis on ka igati loogiline. Polnud loogiline see aga enne Reiljanit. Sama kaasus tekkis oma kõnede salvestamise õigusega ja neid näiteid on sadu. Kahetsusväärne on küll aga see, et meie ühiskond ainult sellisel moel on suuteline arenema.

---
Minu kaasused on teistlaadi. Siiani käib massiivne katse minu isik varatuks teha ja maamunalt pühkida, et nendel seal oleks helgem hingata ja minevikuvarjud ei kollitaks. Et sündmused, mis minuga aset leidsid, oleksid kasuks teistele, pean edasi madistama ja kõik salvestama kustumatult. Näiteks siia blogisse, mida ka teen.

Lõpu sai ka mu hagi Versopanga vastu. Lugu oli selles, et, oma ettevõtte pankrotist päästmiseks, millest siin blogis kõik jutud reas, pidin andma neile allkirja/võlatunnistuse eraisikuna. Et võtan osa kohustusi (nii 25000) enda peale ja graafiku alusel tasun. Muud kohtuasjad, nende sügavalt ebaseaduslikud lahendused minu suunal aga viisid mind ikka ja taas rahalistesse raskustesse. Nii tekkisid võlgnevused. No needki on (oleks) võimalik lahendada...kui me ei elaks Eestis, tuleb nii välja.

Läks aega kuni sain aru, et sellesse meie lepingusse oli Versopanga jurist Karita Nilp sisse pannud viivised
0,15% päevas ehk siis 54,75 % aastas. Arusaadavalt ei ole siin enam mingit pistmist pangahoiustajate huvide kaitsmisega, tegu on rämeda liiakasuga eeskätt. Karita Nilbi isiklikud arvatavad soovid...neist ka natuke hiljem.

Kui ükskord lõpuks aru sain, siis ka hagesin. Tõtt-öelda läks veel enne ka aega, et selleks raha kokku saada. (Taas laen nendelt inimestelt, kel minusse usku on).
Pank võttis siin aga üllatuslikult jõhkra positsiooni - ma olevat nii vinge ja erudeeritud isik, et minule tarbijakaitse ei kehti! Pane nüüd tähele, lugeja. Seliseid trikke ei suudaks Sa uskuda enne kui oma silmaga ei näe. Mina - pankrotiprotsessist endast ja (sel hetkel) just varade jõhkra kantimise tõttu sisuliselt somnabuulses seisundis endine ettevõtja, mina ei olnud enam Eestis tarbija, kodanik. Olin panga jaoks ammugi aga ka kohutnike jaoks mingi "ettevõtja-raisk".

õlab see aga ilukõneliselt nii:
"Kostja ei saanud raha saamiseks ära kasutada hageja sundseisu ja rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja hagejale raha ei laenanud. Sellest tulenevalt ei saanud võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega. Kostja käitus hageja suhtes heas usus."
Sõnadega mäng liiakasuvõtja pimesi kaitsmiseks. Nii arvan mitte ainult mina. 
Euroopa Direktiividega otsene vastuolu. Taas pole see ainult minu arvamus.
Ettevõtja tapmine. Taas arvavad seda ka teised kursisolevad.

Kas me sellist Eestit tahtsime? Vist ei.

Siit edasi areneb mul pikk mõttejada, et kes need tublid pangajuristid tegelikkuses oma rahva jaoks on üldse, saavad nad aru, mida igapäevaselt teevad? Kord Rootsi, kord Kreeka onule oma rahva seast inimeste tükke lõikudes...on nad ikka täieõiguslikud ühiskonna liikmed? 
Karita Nilp... lubasin rääkida. eelmistes lõimedes kirjeldasin asjaolusid, mis viitavad selgelt kokkumängule halduriga. Ja selle kokkumängu eesmärk oli selgelt mu ettevõtte varade riisumine Tõnis Kõivu ja teiste reformierakondlaste taskusse. 2 korda (sic!) pakkusin toonasele Marfinpangale piisavaid garantiisid, et võlgnevus panga ees saaks tasutud aga ärgu mängigu kaasa pankrotihalduri ja teiste tegelastega (puudub õigus öelda muid sõnu kui tegelastega). 2 korda!
Ta naeris need välja. Pank sai lõpuks kompromissiga 7% nõudest. Talle see korda ei läinud.
Aga mulle keeramine, see läks korda küll.

Kus ta nüüd ulbib elumere lainetel? Erasektoris? Ei soovitaks tööandjale küll, sest mingist hetkest, see on minu arvamus, lööb ikka noa selga kui OMAD helistavad ja suunavad...